Voltveti ajalugu

Voltveti mõis, mis on tuntud ka Tihemetsa mõisa nime all, asub Pärnumaal, umbes 5 kilomeetri kaugusel Kilingi-Nõmmelt.
14. sajandil kuulusid Voltveti mõisa maad Karksi foogtkonnale.
Mõis oli mõnda aega Diedrich Wolffeldi omand ja arvatavasti sellest ajast on pärit mõisa nimetus – Voltveti.
Mõisa saksakeelne nimetus on Tignitz, millest võib tulla Tihemetsa nimetus.

Peale paari omanikuvahetust ostis mõisa 1786. aastal Bernhard Heinrich von Stryk (1746-1829).
Bernhard Heinrich von Stryk sündis Pala mõisas, teenis Vene sõjaväes ning läks leitnandina erru.
1782. aastal abiellus ta Pornuse mõisapreili Anna Elisabeth von Oettingeniga, kellega neil sündis 11 last.
1822. aastal andis ta Voltveti mõisa üle oma pojale Heinrich Franz Wilhelm von Strykile (1793-1862).

Tänaseni säilinud peahoone ehitati Heinrichi von Stryki ajal, 1830-ndatel aastatel.
See on ehitatud varaklassitsistlikus stiilis mille iseloomulikeks elementideks on sammasportikus.
Eriliste objektidena peab veel ära mainima kaks veidi morni ilmega kuldset lõvi, kes külitavad mõlemal pool sissekäiku.
Voltveti mõis on arhitektuurilt väga sarnane lähedal asuva Pootsi mõisaga, kahtlustatud on isegi sama arhitekti.

Heinrich von Stryk oli abielus Emilie Juliane Caroline von Maydelliga.
Kui Heinrich von Stryk 1862. aastal suri, oli ta väga varakas mees.
Lisaks tohutule metsamaale oli mõisal ka oma tellisevabrik, kus 1860. aastatel töötas 2000 töölist.
1864. aastal läks mõis pärijate ühisomandisse ja paar aastat hiljem Heinrichi pojale Alexander Oskar von Strykile (1830-1902).
Alexander sündis Voltveti mõisas Heinrich von Stryki kolmanda lapsena.
Hariduse omandas ta Võrus Krümmeri õppeasutuses, seejärel Schmidti gümnaasiumis Viljandis ning peale seda
astus ta Tartu ülikooli, kus tudeeris esmalt diplomaatiat ning seejärel õigusteadust.
Peale seda reisis ta Euroopas ringi ning täiendas end Berliini ülikoolis.
Kodumaale naasnuna võttis ta 1855. aastal isale kuuluva Suure-Lähtru mõisa majandamise enda peale.
Peale mõisa müümist majandas ta esmalt Vesneri mõisat, seejärel Voltvetit ja Kärsut, mis peale isa surma kirjutati tema nimele.
Alexander valiti mitmetesse rüütelkonna ametitesse: ta oli kreisikohtu assessor, kihelkonnakohtunik ja
Pärnu sillakohtunik (sillakohus – madalama astme politseikohus Liivimaa kubermangus).
Alexander oli abielus Wilhelmine Friederike von Cube´ga (Wilhelmine oli Talvepalee komandandi kindralleitnant
Carlos Adam Friedrich von Cube vanem tütar).
Neil sündis neli last – kolm tütart ja üks poeg ning Voltveti mõisa päris nende ainuke poeg
Heinrich Eduard Carl von Stryk (1873-1938). Heinrich oli ka viimane mõisa omanik enne mõisa võõrandamist.

Lisaks Voltveti mõisale omandas Heinrich Kärsu (Voltveti kõrvalmõis) ja Ainaži (Heinaste) mõisa.
Heinrich õppis Tartu Ülikoolis ja enne I maailmasõda oli ta ametis kreisisaadiku ja rahukohtunikuna.
1918. aastal valiti ta viimaseks Liivimaa maamarssaliks ehk aadelkonna juhiks.
Heinrich von Stryk abiellus 1905. aastal krahvinna Emma Charlotte Auguste Mellin´iga, kes oli pärit Lätist, Ozoli mõisast.
Kuid nende abielu ei jäänud püsima, kuna naine jäi vaimuhaigeks ja nende abielu lahutati 1914. aastal.
1917. aastal abiellus Heinrich von Stryk Berliinis, Irene (Irina) Charlotte Jenny Anna von Keyserlingiga.
Nagu esiisad, oli ka Heinrich väga jõukas mees – tal olevat elu jooksul olnud 3 autot ning väidetavalt just Voltveti mõisas
olevat olnud Eesti esimene garaaž.
Pilte tema autost, mis toodi 1911. või 1912. aastal Inglismaalt ja autogaraažist, saab näha Eesti antiikautode lehelt.
Heinrich oli aktiivselt seisnud selle eest, et loodaks monarhistlikku laadi Balti suurriik, kuid see läks poliitiliselt vastuollu
eestlaste ja lätlaste taotlusega saavutada kaks rahvuslikku väikeriiki. See maksis Heinrichile valusalt kätte – kui mõisamaad
1919. aastal riigistati, siis seos Balti hertsogiriigi loomisega sai talle saatuslikuks ning talle ei kompenseeritud mõisa
võõrandamist ning endine rikkus asendus kasina eluga.
Ta suri 1938. aasta sügisel täiesti vaesena Neubrandenburgis Saksamaal. Tema kaks abielu olid lastetud.

Voltveti mõisa puhul peab kindlasti esile tooma tema rikkalikult kujundatud interjööri – peahoone esimesel korrusel
on mitu saali – üks otse vestibüüli taga ning selle kõrval suurem, nö ballisaal.
2010. aastal avastati peahoonest hästi säilinud seina- ja laemaalingud mis on kenasti puhastatud ja eksponeeritud.
Peale mõisa võõrandamist võeti peahoone kasutusele metsandus- koolina.
1938. aastal ehitati Voltveti mõis kolmekordseks ning lisati korteritega hoonetiib.
Hiljem lisandus ka õppeklasside tiib ja aula. Praeguseks on kolmas korrus eemaldatud ja vähemalt eestvaates näeb peahoone
samasugune välja nagu see algselt ehitati. Lähedal asuva Saarde kiriku mõisa altarimaal on maalitud
Friedrich Ludwig von Maydelli poolt, kelle lähedased sugulased olid abielus Voltveti ja Suure-Kõpu mõisa härradega.
Saarde kiriku altarimaali olevat tellinud Voltveti mõisnik Heinrich von Stryk.